Oma ladu ei pruugi rendipinnast odavam olla

Ladu planeerides peab Laomaailma tegevjuhi Fred Märtsoo sõnul olema nägemus tulevase lao kümne aasta kasutusplaanidest, kirjutab 31. mai Äripäev logistika rubriigis.

"Kui võtta arvesse, et tasuvusajaks on kuus-seitse aastat, peaks tegevust suutma ette näha kümne aasta perspektiivis - et jätkuks sama tegevus, et maht jääks enam-vähem samaks ning et ka tooted selle aja jooksul oluliselt ei muutuks, nii et laos ei peaks tegema suuri muudatusi. Sel juhul on tehtav investeering kõige mõistlikum,“ rääkis Märtsoo laoseisu konverentsil.

Samas nentis ta, et ükskõik, kui hästi ladu ei planeeritaks, kasutatakse sellest reaalselt hiljem enamasti siiski vaid väikest osa. "Meie kasutame võimalikust ruumist näiteks väga väikest osa – meie hoonest on meil kasulikult kasutuses 20% või vähem,“ tunnistas Märtsoo. "Nii see paraku kipub olema,“ märkis ta. Tunnistades, et investeerimise mõttes on see katastroofiline olukord - investeeritakse lattu, millest suur osa on tühi. Ta lisas, et igasugune ladustamine on tegelikult kulu, mis tasub esimesel võimalusel ära lõpetada.

Märtsoo, kelle sõnul on nii kümnete tuhandete ruutmeetrite suuruste ladudega teenusepakkujaid kui ka selliseid, kel on vaja vaid mõnesaja ruutmeetri suurust ladu, tõi ettekandes näiteks keskmise – tuhande ruutmeetri suuruse – laopinna komplekteerimise kulud.

Ruumide rentimisel on Märtsoo sõnul tavapraktika, et riiuleid koos laoga rentida ei saa. "Kui tahad rentida tuhat ruutmeetrit laopinda, siis palun tegutse - pane ise riiulid sisse,“ selgitas ta suhtumist. "Kui välja lähed, siis kas korjad need ära ja võtad kaasa või siis drastiliste näidete puhul jäävad need võlatagatiseks,“ lisas ta. "Üldiselt tuleb riiulitesse ise investeerida, ehk 21 000 eurot tuleb kohe ise sisse panna,“ jätkas Märtsoo. Tema sõnul on tehtav 21 000 euro suurune investeering aga alles algus, peale mida laos veel midagi pole. 

Riiuleid liisida ei saa

Riiuleid ei saa enamasti liisida. "See ei ole liisitav kaup – vara peab olema liikuv, kui sellel rattaid all pole, siis seda liisingvarana ei käsitleta,“ märkis Märtsoo.

Samas on Märtsoo sõnul riiulitele tekkinud efektiivne järelturg. "99,9 protsenti neist on uuesti kasutatavad – need lõigatakse lahti, tehakse lühemaks ja ümber," kirjeldas Märtsoo.

Ehkki hüpoteetiliselt on võimalus, et hakkama saadakse käsitsitööga, vajatakse enamasti laos siiski ka tehnikat. "Käsitsitöö puhuks on turul saadaval kõige odavama kahvelkäruna kahesajaeurone sõiduk, millega saab aluseid liigutada. Uusi kärusid enam paraku ei pakuta ega tõenäoliselt hakatagi pakkuma,“ jätkas Märtsoo. 

Tehnika hinnad on investeeringute mõttes Märtsoo sõnul väga kõrged. "On vaja lükandmasttõstukit, millega riiulisse tõsta, juhul kui ladu on veidi suurem, selline tõstuk maksab 27 000 eurot. Aluste liigutamiseks, eriti kui on laadimissillad, on vaja elektrilist kahvelkäru, mis maksab seitse ja pool tuhat eurot,“ loetles Märtsoo.

Tema sõnul on tõstetehnika hinna tajumine keeruline. "Kuna seda ostetakse harva, siis tundub, et hinnad on väga kõrged. Öeldakse, et mis mõttes, isegi korralik auto maksab poole vähem," kirjeldas Märtsoo klientide reaktsioone. "Aga nii see on, tooted on kallid ja suhteliselt suured summad tuleb investeerida, kui need endale osta,“ lisas ta.

Laotehnika turg on Märtsoo sõnul kümnendi jooksul drastiliselt muutunud. "Üldjuhul ostetakse tõstukeid ainult sel juhul, kui tegevus on pikaaegene, tavaliselt neid siiski pigem renditakse,“ märkis Märtsoo, kelle sõnul rendi pakkujaid on piisavalt. "Elektrilise kahvelkäru kuurent maksab näiteks kakssada eurot,“ tõi ta näiteks. 

Lisavarustus rendihinda ei kergita

Rendi plussiks on aspekt, et kui laotehnika ostul lisasid valides kerib see hinda õige kiiresti üles, siis rentimise korral lisade eest reeglina lisa maksma ei pea. "Konkurentsiolukord on selline, et kõik lisavad vidinaid juurde ja selle lisatasu neelatakse alla,“ märkis ta.

Rentimine on Märtsoo sõnul ettevõtja jaoks paindlikum kui ise ladu omada. Kui renditeenust pakkuma hakati, oli etteteatamistähtaeg pikaajalise rendilepingu lõpetamisel 180 päeva ja rohkem, on see tähtaeg tunduvalt lühenenud. 

Ehkki rent on paindlik, tuleb kogusummas selle hind alati kallim, kui tõstuki ostmine, tunnistas Märtsoo. Rendi suur eelis on siiski tema sõnul see, et kui renditeenuse saab vajadusel lõpetada, siis kasutatud tõstuki müümine on väga keeruline. "Mõtleme küll, et kasutatud asju on lahe müüa, aga neid ei taha tegelikult keegi osta,“ nentis Märtsoo.

Ta tõi näiteks, et kuigi kogumistõstukeid juba vähesel määral järelturul liigub, hämmastas teda seitse aastat tagasi fakt, et nende kogus järelturul oli null. “Tõstuki järgväärtus oli vanaraua väärtus miinus äraviimise kulu,“ nentis Märtsoo "Täiesti reaalselt, keegi ei tahtnud neid.“

Tõstuki eluiga ulatub sõltuvalt kasutamisintensiivsusest, kasutamise eripärast ja kaubamärgist kümne aastani. "Tõstukimaailmas on ka juba levinud, et neid taastatakse ehk ehitatakse üles – nende sees on palju metalli, millega midagi ei juhtu. Vajalikud osad aga vahetatakse," selgitas Märtsoo.

Jätkates tuhanderuutmeetrise lao rajamiskulude kirjeldust märkis Märtsoo, et kui tahta lattu tuhat alust, tähendab see omakorda 60 000 euro suurust kulu. "See on vaid sisustuse hind. Millele lisandub ruumi rent ja inimeste töötasu,“ rõhutas Märtsoo. 

Ruumipuudus viib kvaliteedi alla

Märtsoo sõnul võib oma ladu olla teenuse sisse ostmisega võrreldes eeliseks, juhul kui tegu on lihtsa süsteemiga. "Kui kaup ei vaja erilisi tingimusi, on see konkurenstivõimeline, eriti kui saab mingist tehnikast loobuda,“ selgitas ta.

Ta lisas, et samas võib jõuda olukorrani, kus on ladu, kuhu kaubad ära ei mahu ja mis viib tegutsemiskvaliteedi alla. “See tähendab, et kui kaupu on rohkem, on ladustamiseks vaja leida lisavõimalus."

Samas kui kaupa pole nii palju, kui lao täitmiseks vaja, pole näiteks kümne protsendi laopinna välja üürimine sugugi lihtne. "On juhtunud, et aasta-poolteist otsitakse pinnale uut kasutusvõimalust. Uusi pindu tuleb juurde ja oma laole uut kasutust leida pole üldse lihtne,“ märkis Märtsoo.

Oma lao miinuseks on ka see, et kui ostetakse tehnika, siis selle kasutamisvõimekus on teoreetiliselt 24/7, kui seda aga kasutatakse vaid kolm või viis tundi päevas, kasutab ettevõte ära vaid väikese osa ressurssidest. Teenust ostes makstakse aga ainult selle aja eest, mida teenusena kasutatakse.

Laosisustus mängib rolli ka tööjõu aspektist. "Kui on tuhanderuutmeetrine mitte kõige uuem ladu ja kõrval uus kaasaegne ladu, siis kuidas saada sealt töötajad endale?" küsis Märtsoo. Võimalik on küll maksta neile tunduvalt rohkem palka, aga see pole alati mõistlik. "Peame rabelema samal turul, kus suuremad tegijad töötajad rehaga endale riisuvad,“ kirjeldas ta.

Oma töötjat keerulisem karistada

Märtsoo lisas aspekti, et oma töötajatega ollakse alati leebem kui teenuspakkujaga. Kui tööle palgatud laomees teeb midagi valesti, siis öeldakse talle, et ära rohkem nii tee ja vabandatakse kliendi ees. "Aga kui ostate teenust sisse ja teie kliendile saadetakse vale kaup, siis võtate telefonitoru ja helistate teenuspakkujale, et trahv on selle ja selle eest nii suur,“ kirjeldas Märtsoo.

Oma laoga kaaseneb ka suurem ajakulu. "Näen, et paljudel ettevõtetel käib laos kasutatavate kulumaterjalide ostmine nii, et ostetakse kolme rulli kaupa kilet ja muid asju, mida vaja. Näeme seda pidevalt, aga see tähendab ajakulu ja ka hind on kogustele vastav," kirjeldas Märtsoo. 

Märtsoo lisas, et on teatud olukorrad, mille puhul ise tehes saab odavamalt. "Aga see eeldab kompetentsi ja inimeste olemasolu ning suurt tahet ise teha. Ja ka siis ei pruugi alati õnnestuda."

Samas tunnistas Märtsoo konverentsil, et Laomaailm ise on hoolimata laoteenuse ostmisega kaasnevatele paljudele plussidele eelistanud ise tegemist. "On hämmastav, mida kõike saab vajadusel sisse osta, aga kui ise ei tea, mis järgmisel kuul tegevuseks täpselt vaja on, siis on keeruline midagi ka sisse osta,“ põhjendas Märtsoo.